SELISTE KÜLA AJALOOST

13. sajandi alguses kuulusid Seliste alad Läänemaa Soontagana muinaskihelkonda, aastast 1234 Liivi sõjani Saare-Lääne piiskopkonda. Seliste küla esmamaining oli 1560 (Sellingel).

Poola võimu ajal tekkinud Seliste (ka Seli, Sellie) mõis oli hiljem kroonumõis, mis 1867. aastal jagati Seli ja Pootsi preestritele, köstritele ja õigeusulistele maata meestele. Härrastemaja oli alguses preestrite kasutada, kuid need lasksid ta nii ära laguneda, et tuli maha lõhkuda.
Legend kõneleb, et endiste Seli ja Pootsi valla piiril, suure maantee ääres, Männiku jõe kaldal seisnud vanal ajal kabel. Arvatava kabeli juures asunud ka vana surnuaed, kust olla leitud luid ja ehteid.
Esimeseks Seli kiriku preestriks 1847. aastal oli Joann Mutovozov. Ei ole teada, kus toimusid esimesed kiriklikud toimingud 1847-1863, sest  praeguse tahutud palkidest puukiriku ehitasid õigeusu mungad Riias, mis võeti seal lahti ja veeti üle jäätee Seli mäele ning ehitati uuesti üles 1863/1864. Kirik pühitseti 16.07.1864 püha ülempiiskop Vassilius Suure auks. Kiriku juurde kuulus 50 ha maad ja suur kirikumõis. Tõstamaa-Seli kogudus tegutses 1847-1989.
Kui 1846-48 enamik Seli peresid võttis omaks apostliku õigeusu, rajati Seli kirikukool. Seli õigeusu kihelkonnakool asus varemalt preestri elumajas, kivist koolimaja (praegu asub seal kauplus ja külatuba) on ehitatud aastatel 1884-1885. Kooliharidust anti Selistes 1963. aastani.
Seliste (aastani 1926 Seli) vald oli Tõstamaa kihelkonnas suurim - 9651,7 ha, mis loodi 1866.a ja likvideeriti nõukogude ajal täitevkomiteena 1971. Pootsi vald ühendati Seli vallaga 1891.a. Kui 17.06.1992 moodustati Tõstamaa vald, mille haldusalasse jäid ka Seliste, Päraküla ja Tõlli küla.