14. aprillil 1908. aastal peeti esimene Seli Kirjanduse Ringkonna avamise koosolek Seli Vallamaja  ruumides. Koosoleku avasid Seli Kirjanduse Ringkonna asutajad Tamme talust Jaan Tõnisson, Leerima talust Jaan Jürgens, viinapoest Ivan Kollama ja poekaupmees Gustav Jürgens ja kooliõpetaja J. Noorkukk.

Seli Kirjanduse Ringkonna põhikiri kinnitati Liivimaa Kuberneri poolt. Liikmeid võeti vastu 51 ja eestseisusse valiti esimeheks kihelkonna kooliõpetaja J. Noorkukk, abiks vallakirjutaja H. Tamm. Kirjatoimetajaks kooliõpetaja J. Seiman ja kirjatoimetaja abiks kooliõpetaja A. Laan. Kassapidajaks kohaomanik Tamme talust Jaan Tõnisson, abiks Ansu talust Hans Anson. Revisjoni komisjoni valiti kaupmees G. Jürgens, J. Kollamaa, L. Tõnisson ja E. Noorkukk. Eestseisuse koosolekuid peeti Seli Vallamaja ruumides. Edaspidi tuli päevakorda ka vähese inventari muretsemine, milleta läbi ei saadud: lauad, pingid ja raamatukapp.

Kooliõpetajatel oli raamatukogu südamel ja selle alustamisega tehti algust 1908.a. Raamatukogu avamise kohta taotleti luba Liivimaa Kuberneri poolt. Alguses võeti vastu raamatuid kingitusena inimestelt, sest seltsil veel raha ei olnud. 75 raamatut kinkis Pootsi parun Maydell. Raamatukogu hoidjaks valiti vallakirjutaja H. Tamm.
Raha saamiseks korraldati näidendite mängimine. Esimene näidend, mis Seli Vallamajas ette kanti, oli muinaslooline mäng „Loreida ehk Metsakuninga tütar“. Korraldati veel kaks basaari ja maskipidu. Basaari tarvis kinkisid inimesed esemeid ja käsitöid.
Enne rahvamaja valmimist mängiti mitmeid näidendeid:  „Mis ime see on“, „Lepiku Linda“, „Püve talus“, „Mulklase mõistus ja Tartlase tarkus“ ja „Teder mulle, suled sulle“,  „Vagaduse katte all“.

1910-ndatel toimusid põllutöö ja karjakasvatuse kursused, instruktoriteks oli M. Talts ja Pärlin.

1912.a üldkoosolek Seli Masso koolimajas pani paika rahvamaja asukoha: leiti koht Miido talu maast suurusega üks vakamaa ja mille hinnaks 60 rubla. Majaplaan tuli tagasi kinnitatult Kubermangu Valitsuse poolt. Nüüd oli need esimesed raskused ületatud, kuid kõige raskem oli rahaga, millega ehitada.

1913.a. võeti seltsimaja ehitamiseks 1000 rubla laenu seltsi liikmetelt: kihelkonnakooli õpetaja A. Rahe, kohaomanikud Tammelt Jaan Tõnisson, Jaani-Jakobilt Jaan Martson, Ansult  Hans Anson, Karugalt Jaan Anson, Kärdilt Jaan Martson, Männikult Jüri Martson, Putilt Juhan Jansen, Naudilt Vassili Naut, Tomingalt Jakob Tõnisson ja vallakirjutaja Hans Tamm.

13.märtsil 1913 kuulutati välja seltsismaja ehitus väljapakkumise teel. Maja ehitus läks Tõstamaa valla talupidaja Hendrik Kuura kätte, kes võttis maja ehitada 535 rubla eest, tähtajaga 1.sept 1913.a. Esimene näidend poolvalmis, ilma põrandata majas oli „Vastuvett“. 8.sept 1913 valmis seltsimaja väline kest ja Hendrik Kuura andis ehituse üle. Sisemised tööd tegid kohalikud puutööd tundvad inimesed. Uus seltsimaja õnnistati 26.oktoobril 1913. Vaimuliku talituse toimetas preester G. Välbe ja õpetaja S. Hahl. Näidendiks mängiti O.Lutsu „Paunvere“. Osavõtt sellest peost oli elav, rahvast oli palju, ei mahtunud ära, istuti üksteise süles.
Edaspidi peeti veel pidusid, mängiti „Kustas kosib Mihklit“, „Kroonu onu“, „Kapsapääd“, „Virr-varr“, „Oma maa lapike“, „Kosilaste segadus“, „Neli päeva“, „Kuidas meie ajal kositakse“, „Ebajumalate ohvrid“.

1918 algas sõda. Siia jõudis sõjavägi, kes Seltsimaja ruumid hõivasid. Sõja ajal hävitasid venelastest ja Austria vangide üle poole seltsi varandusest, ka sakslased tegid oma töö. Lõpuks, kui ruumid oma liikmetele tarvitada jäid, ei olnud seinte peal enam palju leida. Toolid, pingid, puhveti nõud ja muu kraam oli kadunud, kannatada oli saanud võõraste siinoleku ajal ka Seli Kirjandus Ringkonna raamatukogu.  Kõigi nende sündmuste peale vaatamata pandi toime 4 piduõhtut. Mängiti Selja talu küünis „Petetud äiataati“, „Meie metsa nurgas“, „Uus kooliõpetaja“ ja „Piima preili“.

1922.a korraldati ka kahenädalane keedu- ja majapidamise kursus. Kõige suurem pidu pandi toime 1923 jaanipäeval. Olid ka raketid ja bengaalid. Selle pidu ajal avati ka einelaud.

1926.a oli suur tõusuaeg. Seli Kirjanduse Ringkonna näitejuhiks valiti Karl Tõnisson, kes hakkas tegelema pidude ja näitemüügiga. Korraldati lõikuspidu, mis algas rongkäiguga, kus kõik kohapealsed organisatsioonid osa võtsid. Pidukavas oli näidend ja koorilaul, mida juhatas preester Pops.
Sel aastal kutsuti ellu ka laulukoor, mis alguses 50 pealise koorina tegevust algas. Koori juhiks oli preester Pops, kuid see kaunis algatus kahjuks hiljemalt jahtus sisemiste konfliktide tõttu.
28.märtsil muudeti Seli Kirjanduse Ringkonna põhikiri, kus selts saab uueks nimeks “Seli Kirjandusring”.

1927.a otsustati Seli Kirjandusringi algatusel luua Noorte Põllumajanduslik Klubi. Asutamise koosolek peeti 12.juunil Seli Kirjandusringi ruumes. Esimeheks valiti Juhan Juhanson Aadult, kirjatoimetajaks Karl Jürgens Leerimalt, kassapidajaks Juhan Anspal Killumalt. Need valitud juhatuse liikmed olid kõik lõpetanud põllutöö koolid ja töötasid oma isa talus.

1928-1930.a. juhatuse esimeheks valiti karjaravitseja August Murd, kes rõhutas rahvamaja juurdeehituse vajadust, ühtlasi esitas enda poolt kokku seatud juurdeehituse kava.
Näidenditest kanti ette “Mikumärdi”, “Hans Hädavares”, “Musu ei ole patt”, “Püve talus”. Korraldati maskipidu ja näitlejate kursus.  Tantsuks mängis Seli puhkpillide orkester, mida juhendas preester Mihail Pops. Ka see nali viidi läbi, et valiti iluduskuninganna peol olevate naiste ja neidude seast. Seliste I miss oli kaupmees Jürgensi tütar Gundula.

1933. a. tehti esimene osa juurdeehitusest ja vooderdati saal seest oma rahadega. Sel aastal peeti ka seltsi 25.a juubel. Aktusest võttis osa Haridusminister hr. Kurvits.

1937.a. valmis viimane osa juurdeehitusest. 30.aasta juubeli aktusest võttis osa Haridusministeeriumist hr. Lepamäe.

1939.a. tegevusjärgu lõpp, algas sõda. 1940. aasta 27. oktoobril oli viimane pidu.


Sõjajärgsed aastad.

Seliste rahvamaja juures tegutses aastaid 12-liikmeline nõukogu, mille liikmeteks olid aktiivsemad ja haritumad inimesed kohalike inimeste hulgast.
Rahvamaja juhatajateks olid Ida Vinkler (jaan-sept 1947), Vilma Paalberg (okt 1947-1950), Huno Orula (1950), Maria Lõpp (1951) ja Sally Kasela (okt. 1951 – rahvamaja sulgemiseni 1971).

Rahvamajaga ühe katuse all töötas ka raamatukogu nimetusega Seliste Keskraamatukogu. Viimasega viidi läbi osa üritusi, nagu lugemislaua organiseerimine, kirjanduslikud üritused ja ka poliitilised loengud. Tellitud olid järgmised ajalehed ja ajakirjad: “Rahva Hääl”, “Töörahva Hääl”, “Talurahvaleht”, “Postimees”, “Nõukogude Õpetaja”, “Sirp ja Vasar”, “Säde”, “Kehakultuur”, “Eesti Bolševik”, “Sovetskaja Estonia”, “Pionerskaja Pravda”, “Pioneer”, “Eesti Naine” ja “Stalinlik Noorus”.

Rahvamajale osteti raadio ja asutati raadio ühiskuulamispunkt, kus peale saadet toimus sageli kuuldu arutelu. Rahvamaja häälekandjaks oli seinaleht “Punane Lipp”, kus kajastus rahvamaja tegevus ja päevaprobleemid.

Rahvamaja juures tegutsesid isetegevusringid: laulu-, kirjandus- ja näite-, rahvatantsu-, poliit- ja põllumajandusring ning spordiselts “Jõud”.
Korraldati tähtpäevade tähistamisi. Isetegevusega esinesid külalistena Pootsi isetegevusringid. Kavas oli isegi näidend “Pöördepunkt”, rahvatantsurühma esinemine, massvõimlemise ettekandeid poistelt ning tütarlastelt. Ülemaailmsest töörahvapüha tähistati  ettekannetega, esinesid isetegevusringid, selgeks oli õpitud näidend “Viktooria”.

Seliste valla vabatahtliku tuletõrjeühingu asutamiskoosolek, millest võtsid osa 37 inimest, toimus jaanuaris 1947. Tähelepanuväärne sündmus toimus märtsis, siis anti Seliste talupidajatele kätte maakasutamise põlisaktid. Suure töölõigu rahvamaja tegevusest haaras loengute korraldamine. Loengute teemad olenesid päevaprobleemidest. Valimiste eel esineti rahvusvahelisest olukorrast, viljakoristuse ajal aga riiginormide õigeaegse äraandmise tähtsusest, sest kolhoose siis veel moodustatud ei olnud.

Isetegevusõhtuid korraldati vähemalt üks kord kuus. Kui ei esinenud oma rahvamajas, siis sõideti külakosti viima naaberrahvamajja või kaugemalegi. Kava oli mitmekesine: esinesid rahvatantsijad, laulukoor ja koolilapsed oma programmiga. Muidugi eelnes nimetatud kavale ka väike päevakohane kõne. Rändkino esines üks kord kuus. Tähtis koht rahvamaja töös oli ka näitagitatsiooni korraldamisel ning loosungite tegemisel. Rahvamaja ruumid olid tingimata dekoreeritud päevakohaste loosungitega. Stende ja plakateid vahetati vastavalt aastaajale ning kampaaniale.

1950-ndatel aastatel tegeleti endiselt ringide tööga, loengulise tööga, peeti rahvakoosolekuid, valmistuti valimisteks, korraldati kinoseansse. Ringidest töötasid rahvatantsu-, näite-, kirjandus-, poliit-, male- ja spordiring. Kogu rahvamaja töö toimus õhtuti kella 19.00-22.00. Inimesed ei pidanud paljuks tulla rahvamajja. Rahvatantsijad õppisid üldlaulupeo repertuaari, rühm pääses Tallinna rahvakunstiõhtust osa võtma.
Põllutööde tegemise perioodiks moodustati rahvamaja juurde agitbrigaad, mille juurde oli kinnitatud lektor, kes esines vestluse või päevakohase lühiettekandega. Rahvamaja nõukogu andis välja ka välklehti, mis ilmusid  kord nädalas.

Rahvamaja tööd ajavahemikul 1951-1970 meenutas selle viimane juhataja Sally Kasela. Ta töötas sellel ametikohal peaaegu 20 aastat. Suure soojusega jutustas ta oma tööst rahvamajas. Ta ütles, et töö oli küllaltki raske, kuid mitmekesine ja pakkus sageli rõõmugi.
Aastad 1951-1961 olid vast kergemad, sest siis võtsid inimesed rahvamaja tööst osa aktiivselt. Oli vaja ainult nimetada ja inimesed tulid. Õpiti näidendit “Õppetükk tütardele”, milles lõid kaasas kohaliku algkooli õpetajad, side- ja sovhoosi töötajad. Rõivad ja parukad hangiti Pärnu teatrist. Suur töö tehti ära A.Hindi “Tuulise ranna” lavastusega. Tegelasi oli 19. Näidendit mängiti suure eduga kodulaval ning käidi veel Tõstamaalgi esinemas.
Toimusid piirkondlikud ülevaatused, seejärel saadeti paremad esinejad Pärnu rajooni ülevaatusele. Võimlemisrühm esitas võimlemisharjutusi ning püramiide. Sally Kasela ise laulis ning saavutas lauluga “Kodupind lai” esikoha rajoonis.
Pingelised olid naiskoori laulupeoks ettevalmistamise päevad. Koori juhendas õpetaja Kaisel, mõnikord ka Seliste algkooli õpetaja Ruusmann. Mindi koolimajja ja seal harmooniumi saatel lauldi vajalikud laulud läbi. Laulupeol sai muidugi ära käidud.
Mida rohkem aega edasi läks, seda raskemaks muutus töö rahvamajas. Kodudesse tulid televiisorid ja siis oli raske inimesi rahvamaja juurde saada.
1966.a loodi perenaiste ring. Raskusi oli rahvatantsurühma proovidega, sest kohapeal polnud pillimeest. Tuli leida transport, et kaks korda nädalas tuua pillimees Tõstamaalt Selistesse.

Rahvamaja tegevuse viimastel aastatel hakati koos Seliste külanõukoguga juurutama ilmalikke kombetalitusi. Külanõukogu ruumides hakati registreerima pidulikult laste sünde. Sündmust aitasid meeldejäävaks teha laulud, deklamatsioonid ning pidulik kõne lapse vanematele. Sisustati ka surnute mälestuspäevi kalmistutel.
Kõige raskem oli remondiga. Rahvamaja vajas remonti nii seest, kui väljast. Uut põrandat oli vaja, olemasolev oli läbi tantsitud. Tehti veel uued ahjud, värviti seest, kui väljast.

Väikeste külanõukogude liitmisel otsustati Seliste rahvamaja töö lõpetada. See toimus 1971.aastal.

1980-ndate teisel poolel korraldati perekond Lumera eestvedamisel mitmeid üritusi. Peeti kohtumisõhtuid, kus tantsuks mängis Jaak Lumera või Tõstamaa ansambel. Omanäoline oli 1986.a Gorbatšovi kuiva seaduse aegne pudruõhtu, kus riisipudru kõrvale pakuti vaarikavarreteed. 

Fotod meenutavad 26.12.1987 näärikarnevali, kus kostüümid said hinnatud ja premeeritud. Kes kostüümita peole tuli, sai vähemalt maski näo ette. Iga osaleja sai rinda nummerdatud südame, nõnda sai amor-postiga anonüümseid kirju saata. Õnneloosist sai auhindu õngitseda. Ei puudunud näärivana ega näärisokk. Pidu kestis kella 4-ni hommikul.

Meestepäeva peol (23.02.1988) kõlasid Lumera pere luulesalmid, nagu:
On täna meeste pidupäev,
teil lipsud ees ja puhtad käed.
Ei argipäeva askeldusi pole meeles enam,
teid õnnitlevad tuliselt te naised, noorikud ja emad!
Reklaamishow’s tutvustati vatijopet, kombinesooni, kirsasid, aga ka saunalinu, kölnivett, medikamente, preservatiive, karastusjooke ja muid meeste eluks olulisi vahendeid.

23.12.1988 toimunud nääripeol võisteldi jõululaudade katmisel, hinnati katmise ilumeelt ja roogade maitsekust. Võistlustules osaled 16 perenaist oma laudkonnaga. Auhinnaks kenad linased linikud. Peost osales ca 100 inimest ja lõppes alles hommikul 7.30.

Peolt ei puudunud ka fotograaf, kes soovis, sai end „jõulukaardile“ jäädvustada.

Viimaseks suuremaks ürituseks kujunes 2.juunil 1989 peetud kevad(t)ööde pidu. Saali kaunistasid kased, tantsuks mängis hommikuni Tõstamaa ansambel.

Seliste rahvamajas toimunud üritusi ja küla jaanikuid toetas “Pärnu Kalur”. Osakonda juhtis hästi aktiivne juhataja Rein Shmidt, kes igati aitas materiaalselt. Jaanipidudel ei puudunud sportlikud mängud nagu köievedu, sangpommi tõstmine jms. Kui kalurikolhoos siin tegevuse lõpetas, kadusid ka ühispeod. Oma „süü“ oli ka krooni tulekul ja töökohtade kadumisel, sest rahvas jäi äkiliselt vaeseks.